Enno Lepvalts: raamatupidamine ei ole arvepidamine!

„Kui me Eero Käärikuga 1996. aastal ettevõtte asutasime, oli eesmärk kõigepealt jalad alla saada ja siis muudkui kasvada. Nüüd olemegi Eestis esimese kümne raamatupidamisfirma seas – seega meie suurem eesmärk on täidetud,” avaldab Vesiir OÜ omanik ja juht Enno Lepvalts.

See, et kuulutakse Eesti kümne suurema raamatupidamisbüroo hulka, ei tähenda sugugi, et enam eesmärke poleks. Need on lihtsalt teistsugused. Samuti ei ole Enno rabanud aastakümneid Vargamäe Andrese moodi hullumoodi tööd teha ega võistelnud kiusliku naabrimehega, vaid on tugeva reaalainete inimesena püüdnud algusest peale keskenduda targale tööle, õigete äripartnerite ja klientide leidmisele ning kvantiteedi ja tagumikutundide tegemise asemel kvaliteedile. „Meie töötajad ei pea istuma kontoris, kui neil parasjagu tööd ei ole,” selgitab Enno, kes ise jõudis finantsvaldkonda veidi ebaharilikku teed pidi. Samuti kinnitab Enno isiklikust kogemusest, et eduka raamatupidamisbüroo omanik ja juht ei pea tingimata olema finantsharidusega, ehkki valdkonda peab tundma väga põhjalikult – muidu edulootust ei ole.

Töörohke algus

„Kui nüüd kõik päris algusest peale ära rääkida, siis büroo asutasime koos sõbra Eeroga. Tema arvas, et võiks ettevõtjaleiba proovida. Üsna pea hakkasime ka töötajaid palkama.” Alguses mõeldi ka teiste äride peale, aga jõuti siiski raamatupidamise juurde. Praegune Vesiir ja ka raamatupidamismaailm on Enno sõnul võrreldes üheksakümnendatega palju muutunud – alates sellest, kuidas siis raamatupidamist tehti, mismoodi kliente otsiti, millised olid tehnoloogilised võimalused. Mis seal salata, ka mehed ise olid tol ajal natuke teistmoodi.

„Esiteks olime siis nooremad ja seltsielu oli rohkem. Tööd tuli algusaastatel ikka väga palju teha, aga samas oli see aeg ka väga huvitav. Noor inimene on ju paljuks võimeline ning oli ka päevi, kui ma magasin vaid üks-kaks tundi, aga ikka suutsin täie jõuga tegutseda. Nüüd enam päris nii ei suudaks ega tahaks. Tunnistan, et pole ka mõtet nii tegutseda,” viitab Enno sellele, et ettevõtluses ei taga edu lõputu töörabamine, vaid kogu tegevus peab olema läbi mõeldud. „Alustades oli meie suur eesmärk saada suureks. Selle tulemusega võib nüüd rahul olla, sest oleks võinud ju ka kehvemini minna. Lisaks arenes ja kasvas meie ettevõte paralleelselt Eesti Vabariigi arenguga.”

Kas elu oli toona nii hullumeelne, nagu filmides ja juttudes armastatakse meenutada, on küsitav, aga peadpööritavaid muutusi oli küllalt ning seda kogesid ka noored ettevõtjad. Ennot ennastki ajavad Vesiiri algusaastad muhelema. „Kui alustasime, siis läksin esimese kliendi juurde ja ütlesin talle, et meil on juba kuus klienti. Arvasin, et kuus on juba päris hea reklaam ja ta soovib meie kliendiks saada. Rohkem ei julgenud pakkuda,” naerab Enno. „Praegu mõjub see kõik naljakalt, aga selline väike ärivale oli siis eesmärgi nimel vajalik ja ega see kedagi ei kahjustanud. Sealt edasi liikusime juba hoogsalt.”

Mingil hetkel oli Enno ja Eero ettevõttel juba 30 klienti, siis 100, 150 ja nüüdseks on kliente 200 ümber. „Klientide arv liigub natuke siia-sinna. Põhjus, miks see viimasel ajal paigal on seisnud, on see, et me liigume kvantiteedi asemel kvaliteedi poole.”

Vesiiri algusajal oli maksusüsteem hoopis teistsugune, maksudesse suhtumine oli teine ja ka klientide huvid olid teistsugused. „Oleme arenenud koos oma klientidega, koos ettevõtluskeskkonnaga, koos maksukeskkonnaga,” võtab Enno lühidalt kokku. „Samuti oleme pidanud aja jooksul oma kliente kogu aeg harima ja õpetama, et muutustega peab kaasas käima, kui tahad edukas olla. Need, kes seda ei soovinud või ei suutnud, on paratamatult pidanud äri kinni panema või meie juurest lahkuma. Õnneks on enamik meie klientidest uuendustega kaasa läinud. Ma ei saa küll öelda, et oleme täieliku maksimumi saavutanud, aga ma ei usu, et Vesiir saaks orgaaniliselt veel mitu korda suuremaks kasvada.”

Nüüd ootab eest teistmoodi areng. Üks tõsiasi on see, et liiga väikesed kliendid ei jõua teenust enam osta. „Ikka veel on Eestis selliseid kliente, kes vaatavad raamatupidajat kui mingit lihtsat maksuarvestajat. Me ei saa aga teenust pakkuda neile, kes eeldavad, et teenust saab kohvitassi hinnaga. Seega tulevad asemele nõudlikumad kliendid, kes on huvitatud kogu raamatupidamisteenusest ja kvaliteedist, mida pakume.”

Siiski on õiglane selle jutu peale märkida, et Vesiiril on ka väheste tehingutega kliente. „Meil on siiski endiselt kliente seinast seina. On neid, kellel on isegi vaid üks tehing aastas ja kui nad on nõus selle vähese eest maksma meie küsitud tasu, siis teeme selle muidugi neile ära.” Teises ääres on Enno sõnul suured ettevõtted, kellel on töötajaid sada või rohkem, ning sellistel ettevõtetel on juba konkreetsed tahtmised, nõudmised ja ootused ka raamatupidamisteenusele. „Selliseid kliente on tõesti huvitav ja meeldiv teenindada,” rõhutab Enno.

Vesiiri tähtsamad verstapostid

Ükski äritegevus ei kulge ühtlaselt, kogetakse nii tõuse kui ka mõõnu. Kui küsida Vesiiri tippaegade kohta, vastab Enno kiiresti: „Kõige erilisemad oleme just praegu, aastal 2019, ehkki teenuse osutamisel on meil algusest peale olnud rõhk kvaliteedil.” Vesiiri tegevusele tagasi vaadates peab Enno kronoloogilises järjekorras tähtsateks eelkõige neid hetki, mis olid ka klientidele „näha ja tunda”. Kui praegu paikneb Vesiiri ilus kontor Tallinna Delta Plaza tornmajas, siis teenuse pakkumist alustati Tallinn-Väikse jaama lähedal Türi tänaval asuva hoone kahes toas. „Kontrast alguse ja praeguse vahel on ikka päris suur, eriti kui praegust ümbritsevat keskkonda ja töötajate arvu vaadata,” tõdeb Enno pilguga oma ettevõtte uhket kontorit mõõtes.

Ehkki suured asjad võivad sündida ka väga lihtsates oludes, tuleb välisele paratamatult tähelepanu pöörata, kui tahad turul püsida. Kui Vesiir oli Türi tänaval mõne aja tegutsenud, tahtsid mehed ka ise uut kontorit. Juhtus aga nii, et arendaja, kellelt renditi, läks pankrotti ja andis Vesiirile oma kontori. Enno meenutab, kuidas klientide rõõmsatest ja rahulolevatest nägudest oli näha, et kontori vahetus mõjus ärile hästi. Uude kohta tulid kliendid palju mõnusama tundega. Ilusat ja mugavat keskkonda ei saa seega alahinnata. Seejärel möödus uues kontoris kümme aastat ja siis kolitigi Delta Plaza hoonesse, kus ollakse siiani. „See oli jällegi büroopinna mõttes täiesti uus tase ja paljud kliendid on meiega koos need etapid läbi teinud.”

Aastakümnetega on ka tehnoloogia areng olnud tohutu. „Me teeme nüüd palju asju teisiti. Kõrghetkede kronoloogia reas tuleks ära märkida elektroonse asjaajamise tulek 2000. aastate alguses. „See muutus maksuametis oli võimas, kui me järsku ei pidanud enam kõike paberil tegema ega paberitega ringi jooksma.” Ennole meenub ka aeg, kui maksuamet oli välja töötanud oma volikirjavormid. „Vaatasin nende volikirja vormi, seejärel tegin oma tekstiprogrammis need volikirjad valmis, trükkisin iga kliendi jaoks selle eraldi välja ja võtsin ka igalt kliendilt allkirja. Neid kliente oli sel ajal ligi sadakond.

Läksin siis selle volikirjade pakiga maksuametisse, kus oldi alguses väga üllatunud, et kuidas ma sellise pakiga tulen. Igatahes oli maksuameti jaoks tegu erakordse juhtumiga. Mäletan, et nad pidid juristidega nõu pidama, enne kui otsustasid, et jah, nii võib olla küll. Tuli välja, et ma olin sel ajal üks esimesi, kes e-maksuameti kasutamise nii suurelt „juurutas”,” naerab Enno. Praegu võib see tunduda üllatav, aga paberil maksekorraldustega ametiasutuste vahel jooksmine oli Enno sõnul 1999. aastal päris tavaline, alles 2000. aastatel hakkas internetipangandus tasapisi võimust võtma.

Oma raamatupidamistarkvara

„Tegelikult oli esimene internetipank, mida mina kasutasin, 1994. aastal EVEA panga oma. See kadus koos pangaga. Hiljem oli pankadel ka elektrooniliselt võimalik makseid saata ja me kasutasime seda võimalust alati. 2005. aasta paiku hakkasime panga väljavõtteid importima. Ma ei tea, kui suur uudis see oli, aga sel ajal oli see väga vähestes programmides olemas. Meie eelis oli see, et arendasime omaenda loodud programmi majasiseselt pidevalt. Paari kuu pingutuse tulemusel hakkas see toimima ja nii käib siiani.”

Olgu vahele öeldud, et Vesiiril on oma online-raamatupidamistarkvara AccountStudio, mis koosneb moodulitest ning mida on võimalik kohandada erineva suuruse ja vajadustega klientidele. Aegade jooksul on sinna talletatud rohkem kui 1000 ettevõtte raamatupidamise kogemus.

Enno peab loogilist mõtlemist ning reaalainete ja tehnoloogia tundmist väga olulisteks äritegevuse alustaladeks. Väga raske on ette kujutada raamatupidajat, kes ei mõista matemaatikat ja võõristab IT-valdkonda. „Päris tänapäevast tehnoloogiat ja teemat mõistmata ei ole minu hinnangul võimalik raamatupidamisäri edukalt ajada. Kui ollakse väga hea raamatupidamisspetsialist, aga samas ei saada aru tehnoloogiast ega suudeta näha, kuidas tehnoloogia enda kasuks tööle panna, siis jäädakse lihtsalt ajale jalgu. Raamatupidamine ei ole enam mingi arvetöötlus,” on Enno kategooriline. Vesiiri büroosse igatahes nende oskuste puudumisel tööle ei pääse.

Samuti ei ole Enno sõnul mõeldav, et ta ettevõtte omanikuna ei osale IT-valdkonnas või raamatupidamisprogrammide väljatöötamises. „Tänapäeval eeldatakse raamatupidajatelt programmide tööst arusaamist. Kes ajaga kaasa ei käi, jääb maha. Vastasel korral saad küll programmeerija loodud programmi, aga see ei pruugi olla see, mida raamatupidamises tahaks ja oleks mugav kasutada. Toon võrdluse rallimaailmast. Tänapäeval kaasatakse ralliautode valmistamisse igal juhul ka rallisõitjad, sest muudmoodi pole mõeldavgi. Sama on ka raamatupidamisprogrammidega.”

Enno tunnistab, et on vahel programmeerijaga vaielnud, kui see väidab, et seda või teist ei saa nii luua, kui tema soovib. „Ma olen siis ka öelnud, et sellisel juhul on targem jätta see programm loomata, kui vajalikke funktsioone sinna lisada ei saa. Päris jama või siis programmi, mis meie ootustele ei vasta ega aita tööd kiiremini ja paremini teha, pole mõtet ju toota!” Teisalt sõltub tehnoloogia kvaliteet Enno sõnul muidugi ka sellest, kui palju see maksma läheb. „Kui saab valida, siis mina eelistan seda, mis valmib lühema ajaga, sest siis saab seda kas või ise edasi täiendada ja kõpitseda.”

Aastatega ei ole muutunud ainult tehnoloogia, vaid ka inimesed. „Nooremana hüppasin kergemini hooga kõigele peale. Tänapäeval ma ikka kaalun ja analüüsin rohkem, kas ja kuidas midagi ette võtta. Mulle läheb ka see korda, kuidas mu töötajad hakkama saavad. On oluline, et nad saaksid tööga hakkama ja kogu aeg oma oskusi täiendaksid.”

Ülikool „tootis” vanamoodsaid töötajaid

Kui Eestis on levinud noorusekultus või arvatakse, et koolist tulevad säravad talendid, siis Enno kogemus seda ei kinnita. Alguses võttis ta isegi töötajaid otse koolipingist, aga siis selgus, et koolist tulijad osutusid üsna vanamoodsaks. „Olin isegi üllatunud, aga ma tõesti ei näinud, et inimene saaks ainult oma koolist omandatud teadmistega meie juures hakkama.” Seega on lisaks kogemusele tähtis ka pidev õppimine. Vesiiris peetakse loomulikuks, et töötaja saab kuu aega sisse elada, et kõik protsessid ja ülesanded selgeks õppida.

On asju, millega Enno tänases raamatupidamises ei lepi. „Näiteks ma ei salli sellist koonddokumentide põhjal tehtud raamatupidamist, kus mingid tehingud kaovad ära ja mingid tehingud liidetakse lihtsalt kokku. Kui nüüd kuskil tekib mingi viga, siis ei saa ma seda kohe kontrollida, vaid pean hakkama uuesti kaevuma kusagile juba ära pandud dokumentidesse. See, et meie siin iga tehingu kajastame, oli paljudele tööle tulijatele üllatus.”

Juhina võib Enno olla hea ja mõistev, aga vajaduse korral ka karm. „Tõsi, ega ma siin kellelgi kätt ei hoia. Aga kui töötaja ise näeb, et ta saab siin kutsealaselt areneda, siis ta näeb ka seda, et tema ülemus ei ole mingi monstrum ja minu poole võib alati pöörduda,” naerab Enno. „Ma ei mõista kedagi kohe hukka ja minu poole võib probleemide korral alati julgelt pöörduda. Mõnikord olen siiski ka veidi karmimalt öelnud. Ütlen nii, et ma sallin vigu, aga ma ei salli lollust, mis väljendub selles, et inimene ei vaevu arusaamatuse korral küsima, vaid teeb midagi, mida ta ei oska, ja seega laseb vea läbi või jääb oma ülesande juures toppama. See mulle ei meeldi. Tule ja küsi, kui ei tea.”

Kui tänapäeval tuleb juhtidel oskuslikult meeskonda planeerida, sobivad inimesed leida ja nad ühise eesmärgi nimel tööle panna, siis kui lihtne on ettevõttel need õiged inimesed ära tunda? „Ma ei näe küll uue töötaja värbamisel teda kohe läbi, kas ta sobib. Küll aga teeme uutele testi raamatupidamisoskuste kohta, sest ainult CV põhjal ei saa midagi otsustada. Algusaastatel me kandideerijaid ei testinud, aga sajandivahetusel töötasin ise välja testi, mis selgitab, kas töötajal on meile vajalikud oskused ja teadmised. Näiteks, kas kandidaat üldse teab, mis on bilanss, kuidas see on üles ehitatud. Muidugi eeldan, et inimene oskab ka liita ja lahutada, aga elus on nähtud igasuguseid asju.” Tänu testi sisseseadmisele on Enno saanud Vesiiri tööle võtta inimesed, kes vastavad ettevõtte ootustele ja tulevad tööga kenasti toime.

Reaalainete fänn ja tehnikainimene

„Ise jõudsin raamatupidamisvaldkonda suure ringiga,” avaldab Enno, kes on pärit Põlvast. „Põhikoolis panin kolm aastat oma rajoonis kõik reaalainete olümpiaadid kinni ja olin üldse reaalainetes tugev. Matemaatikaõpetaja ütles, et „sinu tee saab minna ainult Nõo Reaalgümnaasiumisse”. Kui ma Nõo kooli läksin, siis sain teada, et ma polnudki kõige suurem tarkpea, sest seal oli veel kõvemaid tegijaid. See mõjus aga väga hästi. Nii et Nõo kooli ma enam medaliga ei lõpetanud. Põhiline treenimine käis sel ajal juba vabariiklike olümpiaadide jaoks ja neist ma võtsin ikka aktiivselt osa.” Nõo kooli haridus avas uksed ning õpilased said ülikoolidelt ise pakkumisi. „Mina ei valinud neid, mida pakuti, vaid astusin 1989. aastal pärast kooli lõpetamist tollasesse Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima raadiotehnikat ehk eriala, kus oli palju matemaatikat.” Peatselt sai TPI nimeks TTÜ, mis nüüdseks on vahetanud selle nime veel moodsama ja rahvusvahelisema TalTechi vastu.

Enno sõnul ei olnud nõukogude aja lõpu TPI raadiotehnika niivõrd tsiviil-, kuivõrd sõjalise suunaga. „Seal ei olnud paraku midagi pistmist tavalise raadiotehnika või raadiosidega. Õpetati radarite segamist, segatud signaalidest info välja sõelumist jne. Ülikooli lõpetasin cum laude. Raadiotehnika erialal alustasime kahekümnekesi, aga lõpetas neist vaid kolmteist. Need, kes meie eriala koormusega hakkama ei saanud, läksid näiteks majandusse, kus oli märksa lihtsam.”

Ülikooli lõpetas Enno juba iseseisvas Eestis ja siis olid ainsad töökohad, kuhu oleks saanud kohe minna, just sidega seotud. „Mul aga oli äripartner Eero Käärik, kes tegi ettepaneku teha oma ettevõte, ja siia me nüüd välja olemegi jõudnud. Alguses püüdsime tegelda kauplemisega, aga see ei vedanud rahaliselt välja. Siis otsustasime teha raamatupidamisfirma ja tegime ka ise programmi, mida kasutasime esimesed viis aastat.”

Kuigi tehnikainimesena õppis Enno raamatupidamise kiiresti selgeks (lugesin kaks raamatut läbi ja asi oli selge), siis alguses andis võõras taust veidi siiski tunda. „Mäletan, kuidas üks Keskkonnaministeeriumi raamatupidaja mulle bilansi teemal nõu andis. Võtsin seejärel ette raamatupidamise õppematerjalid ja vastavad seadused ning sain neist küllaltki kergesti aru. Ma leidsin isegi seadustest auke, mida sai tol ajal samuti ära kasutada. Varsti andsin nõu ka neile, kes ei viitsinud või ei suutnud kõigesse sellesse süveneda. Küllap aitas kõigele kaasa minu reaaltaust, sest raamatupidamine tundus mulle algusest peale väga lihtne ja loogiline.”

Igas tehnikainimeses on ka kunstnik peidus

Siiski ei saa Ennot pidada ainult ühekülgseks tehnikainimeseks, sest temas on peidus ka loominguline pool, millest kõik kliendid ja külalised saavad osa Vesiiri kontorisse astudes – vasakul pool seinal tõmbab tulijate pilku suur loodusfoto, mis viib mõtted hetkeks hoopis loodus- ja ilumaailma rändama. „Mind paelub fotograafia, eelkõige looduspiltide tegemine. Kümmekond aastat tagasi ostsin fotokaamera, sest vaatasin ilusaid looduspilte ja tekkis huvi ka ise kätt proovida.”

Eluaegse kiire õppijana tegi Enno endale selgeks ka fotograafia saladused. „Tänapäeval võin huvilistele ka oma fotoloomingut pakkuda. Mul on olemas selline suureformaadiline printer, mida kasutan paremate tööde välja printimiseks. Ja tagasihoidlikult tunnistan, et on isegi inimesi, kes on minult fotosid tellinud,” naerab Enno, kes kõigele vaatamata ei jõua fotograafide pärusmaale tungida ning jätkab väiksemas mahus. „Kui päris suurelt ette võtta, siis peaks selleks võtma veel eraldi inimese, kes minu piltide trüki ja turustamisega tegeleks. Siiani pole seda vaja olnud.” Hea meelega teeks Enno ka linnu- ja loomapilte, aga see nõuab meeletult aega, et õiget hetke tabada. „Seetõttu ma pigem eelistan panoraamfotode tegemist. Tänapäeval on ju terve maailm pildistajaid täis ning selleks, et sellega edasi liikuda ja valdkonda süüvida, peaks paljust muust loobuma.”

Koos fotohuvilistest seltskonnaga on ta käinud fotoreisidel Šotimaal ja Soomes, aga fotoaparaat on tal kaasas ka muudel sõitudel. Kes soovib Enno fotodega lähemalt tutvuda ja sellest ilust osa saada, on teretulnud külastama tema fotolehekülge. Siiski pole ta vaid endale pildistaja, vaid on oma töödega ka näitustel osalenud. Üheks oluliseks mõjutajaks peab Enno fotograaf Tiit Koha, kes on ühtlasi ka nende firma klient.

Mis ootab ees aga viie või kümne aasta pärast, on raske ennustada, ehkki soovid, unistused ja eesmärgid peavad ettevõtjal ikka olema. Enno usub, et ta jääb siiski raamatupidamisfirma juhiks, sest sellesse on ta aastakümneid panustanud ning see on asi, millega ta elatist teenib ja lapsi koolitab. „Kui pereelust rääkida, siis töö tõttu ei jää alati pere jaoks nii palju aega, kui ma sooviks,” nendib ta. Siiski võtab ta koos lastega päris palju ette – näiteks on nad osalenud ka Robotexi võistlusel, sest tehnoloogiaasjatundjast isa käe all pannakse mõnigi asi koos liikuma. „See on olnud väga põnev ettevõtmine.”

Tulevikus muutub raamatupidamine aga kindlasti ja sellega koos ka Vesiir. „Tuim sisestustöö kaob ära ja selle asemel suureneb tehnoloogia osatähtsus. Tulevikus on tarkvara a ja o. Ühesõnaga – seda paberil asjaajamist jääb edaspidi väga väheks. Võib-olla lepingud on ainsad, mida me tulevikus paberi kujul kätte võtame,” pakub Enno.

Enno Lepvaltsi kolm soovitust raamatupidajatele

1. Tehnoloogiast tulevikus pääsu pole, selle osatähtsus raamatupidamises kasvab. Raamatupidaja roll juhi toetaja ja ettevõtte äriprotsesside selgitajana aja jooksul kasvab.

2. Soovitan raamatupidajatel meeles pidada seda, et keegi teine sind ei väärtusta, kui sa ise ennast ei väärtusta. Samuti ei tasu töö eesmärgil kellegi pärast nahast välja pugeda.

3. Ei tasu teha lihtsalt palju tööd, vaid tarka tööd!

Allikas: www.raamatupidaja.ee